Pole kunagi saanud aru, miks majandus peab alati kasvama. Maailm suudab juba piisavalt toota ja toodangut jääb üle.
Väga meeldib Bhutan-i kuningriigi olulisim riiklik näitaja – inimeste heaoluindeks. Ei ole see mitte majanduskasv ega sisemajanduse kogutoodang. Bhutan on Eestist väiksem budistlik riik Aasia mäestikes, mille peamine ekspordiartikkel on õunad ja mida tuntakse ka kui viimne Shangri-La – muust ilmast eraldatud maapealne paradiis.
Viimastel aastatel on ka Bhutan-i majanduskasv tõusuteel. Maailmas õnnetasemelt kõrgeimatel astmetel elav elanikkond on samuti liikumas majanduskasvu tagaajamise teele.
Minu silmis majanduskasv – andeks, majandusfanatid – võrdsustub kiiremini ja efektiivsemalt ringi siblimisega. Siblimiskiirusel on aga piir ning pikalt piirkiirusel siblides saabub varem või hiljem krahh.
Olen hämmeldunud ja kahtlen mitmes kapitalistliku maailmakorralduse küljes, näiteks, kuidas meisse on süstitud teadmist, et me oleme individuaalid. Et me peame eristuma, tõusma kõrgemale, olema konkurentsis, looma süsteeme, palkama töölisi. Et on, nagu heaolu võrduks varandusega.
Looduses on konkurents peamiselt parema elamispaiga ja parema paaritumiskaaslase nimel. Mõistagi inimest eristab loodusest mõtlemisvõime, kuid kas Bill Gates või Steve Jobs, rikkaimad inimesed ajaloos, said endale parimad kaaslased või parima elupaiga? Kas sina teadvustad endale, miks sa soovid aina rohkem raha teenida ja kuhu sellega välja jõuda soovid? Kuhu innovatsiooni ja progressiga üldse välja jõuda soovime?
Suur areng on toimumas just meelelahutuse valdkonnas. Uusi meetodeid, kuidas meelt lahutada toob hulgaliselt virtuaalreaalsus. Aga mis on meelelahutus? Oma olemuselt on see tähelepanu kõrvalejuhtimine. Vaadates komöödiafilmi, kas midagi läks paremaks? Ei läinud, kaks tundi elust möödusid, mitte midagi ei paranenud seejuures v.a. naermisest tekkivad positiivsed mõjutused kehale. Muidugi praegu teadus väidab, et naer on terviseks, aga ka maakera oli kunagi lapik.
Areng lihtsalt toimub, kuid täna see areng toimub küsimusi tekitavas suunas. Me treenime ja arendame masinaid, kanname inimpotentsiaali üle masinatele ja ka keskendume masinatele, jättes unarusse selle, mis meid tegelikult paeluma peaks – inimvõimed ja inimlikkuse – ja milleks inimene reaalselt võimeline on või oleks.
Paljud asjad juhtuvad ja nad on kõigi jaoks müstilised, valdavalt neid lihtsalt ignoreeritakse. Kes nägi midagi müstilist unes, kes teadis mõnda hetke ette, kes usaldas intuitsiooni ja kõik läks nagu läks, kes ravitses kedagi ja veel palju muid juhtumisi, mida võiks lugeda müstiliseks, sest ei ole midagi, mis juhtub kõigiga. Peegelneuronid, telepaatia, mõtete lugemine, nutmine kui filmis nutetakse, võimas ühtekuuluvustunne laulupeol, kardiogrammilt väljaloetav meeleoluseisund, deja vu, jogurtis oleva elektrilaengu mõjutamine meeleoluseisundiga jt. Juhtub, aga ei räägita või peetakse veidruseks. Hetkel on lihtsalt nii.
Kõik sellised müstilised juhtumised on aga märguanded, et inimene on võimeline rohkemaks. Olles vaimustunud masinatest, jätame me inimvõimed paraku tagaplaanile ja lükkame võimaliku teise normaalsuse, kus inimene on võimete tipul, lihtsalt kõrvale.
—
Sattusin hiljuti ühes seltskonnas kuulama inimest, kes rääkis, et ta olla käinud targa juures, kes rääkis talle eelmistest eludest. Just sellised teadmised, et me oleme kõik üks, tuleme samast kohast ja liigume samasse kohta, ongi olulised. Tänu infotehnoloogia võidukäigule on võimalik aga kõigil saada üksteise kogemustest osa, lihtsalt tuleb endale selgeks teha, et kui midagi müstilist või tavatut on kogetud, tuleb sellest ka kirjutada, et see jäädvustada ja kõigile leitavaks teha. Kunagi ei tea sa, millal keegi just sama on kogenud ja see võib olla suurem samm suurema teadmise suunas.
Linda Stone on ennustanud, et inimene areneb suurema tarkuse suunas ja see ei ole enam väga kaugel, millal inimene suurema teadmiseni jõuab. Väheneb individualism, suureneb kõiksusetaju ja ühtekuuluvustunne. Me täna ülistame võitjaid ja konkurentsi (edasiviiv jõud?) kuid tegelik edasiviiv jõud peitub koostöös. Tasub analüüsida, miks veel endiselt paljudel on täna peamiseks eesmärgiks teenida rikkust, olla ilusaim, tugevaim ja eristuda massist, olla individualist ja tulihingeliselt uskuda karmi konkurentsi õigsusesse.
Kui teadus seletab täna, et 9/11 ajal, kui paljud inimesed olid tragöödia meeleolus, omab seost sellega, et maakera magnetvälja tugevuses toimusid muutused, siis loob see võimsa kujutluse sellest, millist inimvõimete potentsiaali me veel avastanud ei ole. Ootan huviga, kuhu me oma eluajal välja jõuame inimpotentsiaali realiseerimisega, ennekõike mis puudutab mõttejõul füüsilise maailma mõjutamist ja telepaatiat.
Kommenteerimiseks suletud.