Kui lammast vilja vastu vahetamisel hakati puudust tundma mingist ühisest mõõdupuust, millega kummagi väärtust üheselt hinnata, pandi alus rahale. Tekitati uus väärtuse hindamise süsteem, mis viis välja kapitalistliku maailmakorralduseni. Raha on väärtuse mõõt ning väärtust omab meie jaoks asi või ese, mis teeb meie elu mingil moel lihtsamaks või paremaks, toidab, kaitseb või pakub muul viisil väärtust. Asjadel (aga ka tegudel, oludel, hetkedel jt) on lisaks väärtusele ka teine mõõde, tähtsus.
Tähtsus võib sisaldada rahalist mõõdet, kuid ei saa koosneda ainult sellest. Ei saa vastata küsimusele “kui tähtis see sulle on” rahalise numbriga 100€. Oo, siis on küll üsna tähtis. Või vastupidi palju raha omamine ei tee automaatselt tähtsaks. Näiteks võta kaks inimest – lotovõitja ja ettevõtja, kellel mõlemal on sama palju raha. Ettevõtja ehitas ettevõtte ja ehitas ettevõtet aastakümneid, lotovõitja sai raha ühe õhtuga. Kumb on tähtsam? Tähtsus sisaldab ka teist mõõdet, hingelist või inimlikku väärtust lisaks (potentsiaalsele) materiaalsele väärtusele.
Paljutki väärtust ei saa rahas mõõta või lähevad mõõtmised asjade praktilisust vaadates ebamõistlikesse piiridesse (nt kunsti puhul), sel juhul ongi tegu tähtsusega. Meile on tähtis head lähisuhted, eesmärkide täitmine, enese ja lähikondlaste heaolu, elu õppetunnid, teadmised jpm. Tähtis on midagi, mis meid mõjutab, meid kujundab, meile teed tulevikku sillutab. Ka toit ja eelnimetatud lammas ja vili on meile tähtsad, kuid nende tähtsust on raske hinnata tüki põhiselt. Teame, et nad on tähtsad meile ellujäämiseks, kuid nende materiaalset väärtust tunned vaid hetkes. Nad lihtsalt on tähtsad, kuigi asendatavad.
Kui keegi nähvab sulle “mis tähtsust sel on”, siis peab ta silmas, et teeb või ei tee ta, mida soovid, see ei muuda midagi. Tähtsus on midagi, mis meid tõukab, mõjutab, annab meile midagi mõõdetamatut, käegakatsutamatut. Tähtsus on omaette valuuta, mille kurss väärtuse suhtes kõigub.
Väga tähtis on harmooniline lähisuhe. Palju oleksid nõus maksma harmoonilise lähisuhte eest? Aga palju oleksid nõus maksma parima sõbra eest? Kui juba rahas maksmisest räägime, palju oleksid nõus maksma maailmarahu eest? Need on tähtsad asjad (nimetagem neid asjadeks, kuna puudub parem sõna – objektid, olud?), kuid nende väärtust rahas on raske mõõta. Need on tähtsad, kuid tähtsusel puudub mõõtühik.
Kellele mis tähtis on on mõistagi individuaalne kuna olud, kus inimesed elavad, on kõigiti erinevad. Tähtsus sõltub eesmärkidest, võimalustest, oskustest. Siiski väidan, et tähtsust on võimalik ka üheselt mõõta, kuna oleme kõik inimesed ning hingeliselt omame sarnaseid soove ja vajadusi nagu teisedki.
Kui tõmmata tähtsuse kuldseks mõõtühikuks enese ja pere heaolu (nagu raha puhul näiteks võis olla üks lammas), siis kuidas sellel skaalal asetseksid vajadus olla tunnustatud? Ise tunnustada? Otsustusvabadus? Teadmiste kättesaadavus ja informeeritus? Armastus? Hingesugulus? Elamused ja avastused? Kui tähtis see meile kõik on määrab nii mõneski meie motivatsiooni, meie elurõõmu ja hingelise täidetuse tunde.
Kui keegi teeb pikka aega tähtsusetuna näivaid tegevusi, siis tema elu on tühi. Tähtsus ehk üldine kasu lähedastele, inimkonnale ja endale, on väärtus, mida rahas mõõta üldjuhul ei saa, aga proovitakse. Teed tööl tähtsa avastuse (millest võidavad paljud), või langetad tähtsaid otsuseid (mis mõjutavad paljusid) – võidakse kompenseerida umbmääraselt rahaliselt, kuid puudub siiski tähtsust võimalus mõõta. Väärtust mõõdad hetkes, tähtsust hindad selle mõju üle tulevikule isiklikust või grupi seisukohast.
Mõni tähtsustab mõnda asja üle, mõni ala.
Tähtsus vs väärtus on muidugi aga klassikaline vaidluskoht kihlasõrmuste puhul.
Väärtusest saame rääkida ennekõike materiaalses maailmas, kuid tähtsus kuulub vaimse maailma juurde. Mõistkem siis tähtsust üheselt, kuid mis ühele tähtis, ei pruugi seda olla teisele. Igaüks võib mõelda, mis talle on tähtis, mida rahas mõõta ei saa. Usun, et tulemusi on palju ja erinevaid. Ning siis tasub eneselt küsida, miks keskendutakse nii palju materiaalsele ning kiputakse unarusse jätma seda, mis tegelikult on tähtis, mida raha eest ei saa.