Kui kõik ausalt ära rääkida, siis vahel on vaja saada nn nuiaga pähe, et mõistus ja arusaamine, mis võivad vahepeal kusagile uitama olla läinud, tagasi oma kohale jõuaks.
Täpsemalt oli siis nii, et naistepäeva õhtul ütlesin elukaaslasele, et lähen teen värske õhu tiiru õues, ilmselt ka ATV-ga sõidan, naudin äsja sadanud lund. Soovitati ikka ettevaatlik olla, loomulikult.
ATV-l hääl sees, mõnusad -10 kraadi ringis külma, jääkristallid tulede vihus, hea karge sõita. Kiivri visiir läheb seest uduseks, sestap sai hoitud väikest pragu sees, aga mitte liiga suurt, kust tuli kõva külma sisse. ATV-ga sõit on nauding, eriti öösel tulede valges. ATV on parim abivahend, mis inimene on omale tekitanud peale hobust. Kogemus maailmaga on vahetu, masinal on võimu ja läbib kõikvõimalikke kohti kergusega, kust jalagi läbi minna raske. Edasiminekuks anna ainult pöialt ja takistustel vaja vaid veidi harjutatud käsitsemist. Geniaalselt hea liikumisvõime pikendus inimesele. ATV ost oli teadlik kaalutud tehing – vajalik maal nii maja ümber kui ka meelelahutuseks ja vaba aja veetmiseks. Ja on ennast juba pikemat aega õigustanud.
Sõitsin mõned kilomeetrid ja metsateel tegin veidi ka mõnusamaid pidamisproove. ATV teeb seejuures ka meeldivat häält kui mootor üritab antud instruktsioone oma võimete piires tagarataste kaudu maapinnale kanda. Niisama kruiisides 4×4 sees ei ole, ikka ainult tagavedu, mis on ka veidi lõbusam, eriti värske lume peal veeredes.
Üht juba tuttavat vasakkurvi võtsin katsetuseks seestpoolt imiteerimaks ideaaltrajektoori, kiirus oli nii 25-30. Ootamatu sündmuste käiguna esimese vasaku ratta keris üles sisekurvis olnud pervest, mida pimedas ei märganud, sest tuled näitasid kaugemale kui rattad, ja rebis rooli kohe sisse veel vasakule. Kramplikult roolile lukustunud parem käsi andis samal hetkel haaramisliigutusest pöidlaga hoopis veel gaasi juurde. Pöörded üles ja tagavedu lumel tegi mis pidigi – rattad ringi. Selliste sisendite peale ATV külg liikus kiirelt ette ja sisekurvi pervest üles tõusnud vasakust esirattast tõstetuna ja külg risti ees sellises asendis sellise kiirusega liikumisest ATV ümber ka lendas, visates mind seljast sõidusuuna poole edasi – siuh.
Mälestusi täpsetest lendamisliigutustest pole ja selle teostust kontrollisid elu jooksul omandatud ja ka esivanematelt geneetiliselt omandatud refleksid, kuid maandumissoorituse lõppedes positsioneerusin kõhuli tee parempoolses servas mõned meetrid eemale.
Tuli vaikuse sekund. See oli pikk. Jõudsin miljon mõtet mõelda ja olukorra üle juurelda, et kas tõesti see just juhtus, mida ma polnud uskunud, et võiks nii stabiilse ja kindlana näinud suure L pika kerega masinaga juhtuda sellises süütus kohas ja nii ootamatult. Mõttes said lendu lastud ka mõned karvased. Kõige suurem küsimus oli loomulikult aga see, kas juhtub minu, aga ilmselt ka mõnede teiste moto või ATV huviliste õudusunenägu – kas masin, mille seljast siia tuldud sai, tuleb veel ise ka tagant selga.
Ikka tuli. Tuli raksuga mulle selga inertsiga, mis tal veel liikumisest oli. Ei saanudki täpselt aru, kuidas ta seal rullis. Aga tuli üle, nii et peeglid kõverad ja juhtraud maha surutud vastu paaki, tähendab veeres ja põrkas üle ringi peale. Maandumisel ratastele jäin talle aga ette maas siputav mina.
See on kõik, mõtlesin, kui kraks selga käis. ATV püüdis mu parem tagakülg taguotsast ribide keskosani. Olin vist isegi sel hetkel juba käpukil. Laks kehasse oli arvestatav. Mõtlesin, et tõesti siia ma nüüd jään ja kõik ideed ja mõtted jäävad tegemata ja ka pere siit maalt mind edasi enam ei saagi. Ja et kas tõesti see juhtus just nüüd kui kaaslane oli ukselt öelnud, et ole ettevaatlik, et pärast oled kuskil külmas ja lumes üksi hädas metsas. Eriti nüüd kui on just uudistest lugeda olnud, et mitmel juhul mehi läinud ATV-ga sõites. Kas tõesti see juhtus, et tegin sellise algajaliku sõiduvea, et liiga lähedalt seest võtsin kurvi ja esiratta kerisin sinna üles ja ei osanud sellist asja ette näha. Suur tagantjärele tarkus hakkas peas häält tõstma. Piinlik isegi – lootsin, et keegi pealt ei näinud. Mõtlesin ka, kas olen ikka veel elus ja et kuidas ja kas siit ka minema saan.
Mootor oli seiskunud ja valitses teatav vaikus, aga kes on avariis olnud, aimab, millised helid avariist meelde jäävad. Need olid ka seekord domineerivateks nootideks – tuhmid teravad löögi- ja matsuhelid.
Siis järgnes juba pikem mõttepaus ja trükimusta mitte kannatav mõttelaviinide ja fraaside kogum hakkas peas keerlema. Selle vürtsika sisemise monoloogi kestel alustasin kõhuli lumes kehafunktsioonide tuvastamist ja proovimist, mis kuidas toimib. Valus oli, põrutust oli keres tunda, kuid veendununa oma tööseisukorras ajasin ennast kiirelt jalule. Otseselt pooleks mitte midagi kusagilt ei tundunud olevat ja adrenaliin veel hoidis valu eemale. Et päris valu saabub hiljem, kui põhjust on, teadsin juba varasematest kogemustest.
Kiired sammud ümber masina põhjaaluse poolelt juhtraua poolele ja hakkasin teda püsti tõstma. Keha kandis, paari katsega ja jõutõmbe liigutusega (jalgadega, mitte seljaga) tõstsin ATV küljelt üles ratastele. Masin kaalub passi järgi 357kg ja selg tundus olevat küljelt vigastatud, kuid püsti ta tuli – lupsti. Ise ikka olin parajalt segaduses, ähkimas kesk talvist ööd kohas, kuhu vaevalt, et keegi niipea satub. Vaatasin, et süütevõti oli väljakeeratud asendis. Leistang alla surutud, peegel kõver, aga muu paistis paigal – pidurid, gaas, lülitid, niipalju kui tähistaeva valguses nägin. Panin süüte sisse ja käivitasin masina. Läks käima. Tuled töötasid. Bensiinilõhna oli tunda, kuid märga näha polnud. Õieti polnud masinal näha peale paindunud peeglite ja porise alla liikunud leistangi mingeid muid kahjusid. Tugev masin. Sõitsin vaikselt ära need paar kilomeetrit nüüd juba hoopis kõledamana ja külmemana end tunda laskvas märtsiöös. Oli jahe, ikkagi talv veel, selg põrutusest tuikumas. Järelanalüüs käis nagu vana HDD krõbin kiivri all, kus oli ka näoli maas käimisest visiiri vahele tunginud lund.
Koju jõudnuna sai võetud esmalt valuvaigistit. Kui teavitustöö tehtud ja elukaaslase hurjutused vastu võetud, sai jäädud piinavat ööd veetma. Ühelt poolt teravnevate valudega, teiselt poolt koos oma sisemise kriitikuga, kes selleks hetkeks juba oli jõudnud järeldusele – elu on, nagu nähtub, eriti habras ja võib jääda ootamatult lühikeseks. Ääretult taunitav on seda teades tegeleda mõttetute või lausa absurdsete asjadega ja elukest üldse millegi asjatu peale raisata. Surnuaiad on täis inimesi, kellel on olnud hiilgavaid ideid, mis jäänudki tegemata. Nii räägitakse. Igasugused mittemillegini viivad vaidlemised ja muud ebaproduktiivsed teemad, millega olin olnud oma pead ja energiat kõvasti kulutanud, tundusid sellel hetkel tühised ja nendele kulutatud aeg tekitas kahetsust.
Järgmise päeva õhtuks otsustasin EMOs kontrollis käia, sest valu oli kolinud tagant ka ettepoole ja hõlmas nüüd tervet külge. Valga haiglas võeti kiirelt kontrolliks vastu, tehti vereanalüüs, kompuutertomograafia kerele ja kõik see võttis aega alla kahe tunni töövälisel ajal. Sain teada, et sisikond on kõik ühes tükis, ribid ja lihased said vaid muljuda ja valud keres peaksid otsa saama hiljemalt poole aastaga. Seda teadsid nad oma praktikast mainida.
Personal oli abivalmis ja hoolitsev. Naistel oli hea tuju ja ka kohal käinud meeskirurg rebis teha nalja. Sees oli veel üks gangreenis varbaga vanahärra, kes ka vempe viskas ja vahepeal jõudis läbi käia ka kaks naist, kes mõlemad olid kukkunud oma käe peale libedaga. Selgus, et kompuutertomograafia aparaadi protseduuri toimetas veel üks vana tuttav. Tundsin, ilmselt kujutasin ette, et neil oleks kurb olnud kui ma oleks seal ATV all otsa saanud. Omamoodi naljakas oli, kui seal mul NaCl 0,9% lahuse pudel ratastel riidenagi sarnase asja otsas rippus ja voolik sellest käel olnud kanüülis läbi koridori sammusin seda nagi enda kõrval lükates, nagu õige mees kunagi. Eriti vana ja vigane tundusin iseendale. Ümberringi naised ainult omavahel rebisid kilde ja lõõbiti minugagi. Kuidagi rahulik ja naljakas oli see EMO kõik seal.
Elu on kord selline. Kui tuleb probleemsituatsiooniga silmitsi seista määravad selle olukorra tajutava raskusastme varasemalt läbikogetud situatsioonide raskusastmed. Oleks niisama mugavast kodust läinud kanüüli külge panema ja tilguti all ringi jalutama, oleks pea ringi käima hakanud. Olles enne rulluva ATV-ga pihta saanud, ellu ja suuremate vigastusteta jäänud, piineldes ööpäeva veetnud, tundus tilgutiga jalutamine kui sketš komöödiat. Probleem raskusastmega 10 versus probleem raskusastmega 4.
Järgmine päev edastasin info Tartusse perearstile. Sealt helistati, õde uuris omakorda detaile ja pikalt mõtlemata teavitas, et õnnesärk oli seekord seljas. Ka tema tundus headmeelt tundvat, et ma sinna metsa ei jäänud. Leppisime järgmiseks päevaks aja kokku, et lähen näitama. Arst katsus läbi, vaatas, kust valutas, saatis röntgenisse. Siis helistas, et sai kahtlustusele kinnituse – 2 ribi mõrades, sellest need kestvad valud. Mõtlesin, et mida pikemalt valutab, seda paremini kinnistub õppetund.
Mis puudutab toimetulekut selle kuldaväärt juhtumiga, siis kõige sellega oli lihtne toime tulla. Pigem tegi õnnelikumaks kui õnnetuks. Valu kannatab ära, kuigi iga aevastus ja köhimine on kui uuestisünd ja veel 10 päeva hiljemgi üheski asendis ei saa magada ilma valuta. Piin on paras ja valu peabki jääma meelde, aga kõige suurema süüdlasekoorma pani ikkagi õlule kolmeaastane tütar, kes teatas, et mina kukkusin ATV-ga selle pärast, et teda polnud seal kaasas ja ta ei öelnud mulle, et kurvis peab kallutama. Et ta unustas seda mulle öelda ja ta pidi seda mulle meelde tuletama ja järgmine kord kindlasti tuleb kaasa ja hoiab meeles. Täpselt nii ütleski. Peab siin olema tänulik, et need sõidu põhitõed, mis teda kelguga rallitades õpetasin, ei jää viimasteks asjadeks, mida veel üle anda saan.
Elu mõte ongi ju õppida ja anda õpitu edasi.
Mõningaid pilte hobist – ATV-ga ringi sõitmisest looduses – kuniks seda oli, sest ega pikemalt ATV omanikuks eriti ei jäänud (aga äkki kunagi jälle).
