Nokkloom, inglise keeles platypus, on pardi-kopra-saarma ristsugutis, imetaja, kes muneb, mitte ei sünnita ja pritsib mürki, ehk tõeline imeloom – seda müstilist känguru järel teiseks Austraalia ikoonloomaks olevat olevust tuli oma silmaga nägema-otsima minna. Jutud levisid, et tema nägemise õnn saab vähestele osaks. Ühel laupäeval otsustasin minna õnne proovima, väljasõit oli kella viie paiku hommikul. Tema elutsemispaigaks räägiti olevat üle tunni aja kaugusel Mackay-st Eungella National Park-is, Broken River Mountain Resortis, kuhu saigi suund võetud. Hommikul vara avastamisretkele väljumine on juba elamus omaette, aga…
..asjast ja sõidust lähemalt
Sõit kulges esialgu siledaid sirgeid teid mööda suhkruroopõldude vahel, viimane viiendik on aga mäkketõus ja ronimine mööda kurvilisi mägiteid. Auto mootor sai proovile pandud, rooli sai keerata kõvasti, vahel vaadata otse alla kuristikku enda kõrval. Kogu sõit oli siiski maaliline.
Mäkketõusu lõpetamise pühitsemiseks on kohe üles jõudes Sky Window nime kandev vaatepunkt. Vaade on loomulikult hingemattev ja pärast sellist ronimist ja auto piinamist tundub eriti väljateenitud. Vaatasin seal oma tunni jagu, kuid soov platypusi näha sai siiski võitu ja seadsin sammud edasi.
Nokklooma otsimine, esimene etapp
Tee peal juba teadsin, et mul ei pruugi õnne olla nokklooma näha, kuna ta on arg ja eelnevad jutud teistelt ka kinnitasid seda, et temaga kohtumiseks on vaja palju õnne. Aga proovimata siiski jätta olnuks patt.
Jõudsin Broken River Mountain Resorti kohale pärast kella 8 hommikul. Parim aeg nokklooma nägemiseks pidi olema 5-st 8-ni hommikul. Ok, lootsin, et ta ei ela päris kella järgi ja liikusin kiirelt vaateplatvormile.
Seadsin siis end mugavalt sisse. Nokkloom väga tihti väljas ei käi. Tee oli termosega kaasas, sai ja pähklivõi ka. Nosisin ja ootasin. Olin umbes tunni jagu kokku seal platvormil. Silm oli pinges, kammis jõge, mille kaldale platvorm ehitatud. Kui just saia ei söönud, siis näpp oli kaamera päästikul, ei hinganud, süda ei löönud. Aga mida ei tulnud, on platypus. Oli ainult rohkelt kilpkonni, kellele vahelduseks loopisin saia ja kes selle pärast usinalt võitlesid. Aga põhjustasid nad ka hulgaliselt ärevaid hetki, iga värelus vee peal, mida nägid, võis olla nokkloom, aga ei, ikka oli kilpkonn. Magasin maha, mõtlesin. Jäi veel üks võimalus, et vaadata neid õhtu poole – palav ja päike neile ei paista sobivat.
Aega parajaks tegemas vihmametsas
Tegin tiiru peale vihmametsa õpperajale (õpperada nagu ikka, nagu Karula rahvuspargis). Üksi vihmametsa sisse minnes võib öelda, et päris ärev oli olla. Pole suuremat hirmu põhjustajat kui on teadmatus/kogenematus. Need hääled ja sahinad panid silmad vilkalt ringi vaatama, aga tegin tiiru ära, ei võtnud tundigi. Kui metsast välja sain oli tunne nagu Itil ja Kustil kui need nõiametsast heinamaale jooksid. Hea meel, et ellu jäin, aga uhke ka.
Vihmametsas sees olid liaanid ümber jämedate eukalüptuste, mille alt üles vaatamiseks kaela murda tuli, palmid, jõekääruke, igasuguseid kahtlaseid taimi, kookospalm, millel juured maa peal avalduvad jne. Nagu telekas. Kuna olin üksi, oli aega imetleda. Üldiselt aga liiga pikalt midagi imetlema ei jäänud, silmad olid suured ja vaatasid ringi, et kust hüppab madu või muu freaky stuff kohe kallale. Faunast kohtasin siiski vaid üht raisakullilaadset lindu, kes tahtis mul tee kohe algul kinni panna ja tekitas tunde, et ok, raisakull, mis järgmiseks? Pärast mõningast tõttvaatamist läks see teerajalt kõrvale nokkima (edasiruttavalt võib öelda, pärast sain nendega sõbraks). Hääled olid aga vinged dzunglihääled.
Tagasi platypuse vaateplatvormil
Seal oli vahepeal rahvast tekkinud. Küsisin, kas on nähtud, ütlesid, et NÄGID. Hakkasin pingsalt jälle jälgima, jälle näpp päästikul, süda ei löö, ise ei hinga. Korraks nemad nägid jälle kuskil kaugel, ma ei näinud midagi. Rahvas läks ära, ma jäin veel pikalt vaatama, ootama. Inimesi käis läbi mitu selja tagant, tulid, läksid, ma ootasin, näpp päästikul, ei midagi, aku juba tühjenes. Ainult kilpkonnad, ei viitsinud neile saia enam ka visata, vist ei tohi ka. Oli aeg ja tunne, et lähen sõidan edasi ja polnud minu päev.
Tulid uued inimesed, nendega hakkasin rääkima. Ütlesin, et üle tunni olen jälle oodanud, platypust ei kuskil. Korraks nähti, aga mina ei näinud ja pilti ka ei saanud. Jõle lootusetu oli. Jeff oli mehe nimi, naise nime ei mäleta, vanemad inimesed. Rääkisime jälle, kes kust ja nii edasi. Jeffil oli korralik kaameravarustus kaasas, lootis ka pilti saada. Ja SIIS ilmutus keset jutuajamist, ei kuskil kaugel põõsastes ega kaldasoppides, vaid otse silme all keset jõge, päiksepaiste käes, seal ta oli – looduse vingerpuss nokkloom – kassipoja suurune, mitte komodo varaani või vähemalt kopra, nagu olin oodanud, aga ikkagi nokkloom ise omas hiilguses. See oli selline hetk, kus sobinuks mängida suursugust muusikat, nagu mõnes filmis on õnneliku lõpu või kulminatsiooni juures. 🙂 Rabistasin kaamerat, mis oli unerežiimile läinud, kui hakkasin pilti tegema, nokkloom sukeldus juba. Ebaõnn, kuid ikkagi nähtud, päris püha tunne oli.
Liikusime siis vastsete tuttavatega edasi teisele platvormile, mis oli otse jõge ületava maanteesilla all. Seal näkkas aga kohe nii kui platvormile astusime.
SIIN TA ON. Oma 30x suumiga nii ligi võetud kui võimalik ja Photoshopis lõigatud ülearust ära. Kas ei ole uhke olevus?
******************************************************************************
*******************************************************************************
Väga uhke on olla küll, sest hiljem sai arutletud, et paljudel ei ole õnnestunud kunagi teda näha.
Liikusime siis veel edasi, 300-400m teisele poole suurt teed, seal oli veel üks aktiivne platypus. Lõpuks sai videoid ja pilte nii palju, et mõtlesin, et kus see haruldane siis on kui vennad nii vabalt sulistavad ja näitavad end. Aga teati rääkida, et harukordne õnn, et nii aktiivsed on sellisel kellaajal. Seal kaugemal olime ka umbes tunnikese, rahvast käis, olime nagu spetsialistid Jeffi ja ta naisega juba, teadsime nokklooma üles-alla käimise rütmi ja kust ta umbes üles tuleb. Rahvas oli rahul. Meie ka. Võib öelda, et väike on see loomake, aga müstiline.
Elevuse järgne chill out ja raipekullid
Istun siinsamas platypuse vaateplatvormide kõrval Broken River Mountain Resort pargipingil (edit: üles laetud siis kui levisse jõudsin), liha ja sai on praetud kõrvale nosimiseks ühiskondliku grilli peal, saial maapähklivõi ja kõrvale termosest tee. Osa liha jäi tooreks, viskasin selle suure kaarega selja taha puu alla. 10 minuti pärast ilmus kuskilt kaugelt ligi sarnane raisakulli laadne lind, kes enne metsas tee peal ees laiutas. See nokkis seljataguse põõsa lihast puhtaks, leides mõlemad lihad üles apteekri täpsusega, müstika, ise tuli saja meetri kauguselt. Jõhker liharadar. Käis siis ümber laua veel, viskasin veel liha kaugele põõsastesse, jooksis järgi, aga tulid uued linnud, valged kookaburrad ja lendas üks koos lihaga minema. Vikipeediast selgus, et see esimene tegelane polnud raisakull vaid hoopis australian brushturkey (harikalkun siis vist), kes peaks tegelt metsas marju sööma.
Päevale punkt väikse WRC ralliga
Sõitsin veel edasi Eungella tammi vaatama. Lootsin eest leida purskava veega tammi, nagu ikka tamm on, hoopis leidsin eest paisjärve kaldale loodud kämpinguala, mis oli äärmiselt kaunis. Vaja ainult pruuti, telki või kämperit ja ole lahke. Super kena koht olemiseks – mage vesi pealekauba järves (veehoidlas). Sinna viis muide 25 km kruusateed, mis oli kui WRC Australia Rally, mulle meeldis.
Usun, et nüüd on võlg geograafiaõpetajate ees tasutud – nokkloom kaugel nähtud, on tõesti olemas.