Täna oli töökas päev, astusin julgelt koertega rindu, kellele postimees ei meeldi, ja olin muidu tubli. Ei kiirustanud, võtsin mõnuga, aga sai kõik tehtud õigeks ajaks. Kuulasin kantrit, panin Facebooki video vasakpoolsest liiklusest jne.
Täna sattus minu pakkide sekka üks minu piirkonnast väljas olev pakk. Otsustasin selle ikkagi ära viia, jättes ta päeva viimaseks pakiks. Paki adressaat oli vaid EESNIMI ja aadress.
Seda kohta oli aadresi järgi raske leida, kuna sellise aadressiga maja lihtsalt polnud, lõpuks selgus, et see suur pood, nagu Prisma. Nimi pakil oli Irdogen. Läksin siis poest küsima, kus see Irdogeni pood asub või on see mõni söögikoht, kassapidaja mõtles veidi ja osutas näpuga, näe, Irdogen on see mees seal, kes kärusid kokku lükkab.
Ja läksingi parklasse tema juurde ja segasin korraks, sest ta lükkas sealt kärusid poodi tagasi päris usinalt, küsisin kuidas läheb ja et talle on vist pakk. Pakk oli jõulupaberiga pakitud. Mees võttis paki omaks ja ta silmis oli näha õnne, küsisin, kas võin temaga ka pilti teha.
Siin me siis oleme, üks õnnelik, et tööpäev läbi, teine õnnelik, et sai paki, aga tema silmadest ja olekust nägin ma mingit pühalikku head ja rahu, et talle ei tahtnud öelda isegi mate vaid good man.
See oli nagu filmis. Võibolla, sest raadiost tuleb kantrit nagu all, ei tea, aga ülev hetk oli.
Ja uskumatu, kuidas saadetakse pakki, eesnimi, töökoht, läks teele. Irdogen tegi mulle veel tänades kulbi viskamist kui parklast välja sõitsin. Nagu filmis oli.