How ya going, mate? Olen Austraalia idaranniku populaarse surfilinna Noosa piiridest mõne kilomeetri kaugusel, jäänud 1000km tagasiteed Mackay suunas. Telefon kustus ära, kuigi USB-ga on sigaretisüütajas järel, vajas peatust. Olen keset põlde, maju ümerringi pole, lagipähe lõõmava päikese eest parkisin puu alla villu. Alustan kokkuvõtet tripist, kohvi on, arvutil akut jätkub.
Nüüd on möödas mu vaba nädal, mille nimel siin agaralt varem tööd rabasin. Sain pakiveost vabaks ja ostsin reisimiseks auto, Hyundai Elantra. Soetus sai tehtud ühelt krapsakalt õpetajaperelt, kes peale diili pakkus õlle ja lõi Atlase ees lahti ning kõike Eesti ajaloost tahtis teada. Uue kuldse noolega võtsingi ette pika tee, et proovida surfi. Reisi suunaks sai võetud Sunshine Coast ja Gold Coast, mis kuulu järgi Austraalia parimad surfirannad.
Sõit Mackayst Gold Coastile…
..kestis pikalt, umbes 24 tundi koos magamistega, ikkagi 1000km. Ei kiirustanud ka, vaba nädal. Peatusin ja vaatasin ümbrust kus vähegi sai. Asusin teele pühapäeva hommikul kümne ajal, sõitsin pikalt, tegin ohtralt puhke ja söögipause, sest tee ääres on arvutult silte, mis tuletavad meelde – tee pause, uimasuse tsoon jne. Pikalt end paluda ei lasknud.
Kui esimese sõidupäeva õhtul hakkas pimedaks minema, mõtlesin, et keeran peateelt 70km kõrvale Bundabergi nimelisse linna. Lootsin seal saada magama kuskile workinghostelisse, kuid ei teinud bookingut, kohale jõudes seal vaba kohta saada ei õnnestunud. Mis seal ikka, Subwayst pirukas kõhtu ja sõitsin edasi. Tee peal tegin mõned magamispausid, sest magamis ja puhkealasid on tee peal palju. Linnast kaugel eemal olevas puhkekohas on muuseas tähistaevas nii hele, et linnuteed katsu või käega ja öö on ilma kuutagi valge.
Estonia Avenue tänav Brisbanes
Hommikul kell 6 olin Brisbanes Estonia avenuel kerge unetusepohmelusega. Tahtsin kindlasti seda tänavat oma silmaga näha, mis mulle juhuslikult Google Mapsis ette viskas Estonia otsides.
Kella üheksast umbes startisin Gold Coasti poole kui Estonia Avenue oli igatpidi ära vaadatud. Gold Coastil läksin Surfers Paradise linnaossa, kus majutasin ennast kaheks päevaks ja ööks Backpackers in Paradise bäkkerisse. Võtsin surfitunni kohe kui kohale jõudsin. Koos kahe Rootsi neiuga õppisime siis surfima.
Surfitund
Surfitunni reklaami peal oli, et maailmameistri surfikool. Ootused olid kõrged, tegelikult õpetas keegi muu kui maailmameister ise. Algul tegime kõik teooria liiva peal kaldal läbi. Päris totter oli liiva sees püherdada surfilauaga, aga kui totter, järelikult arendav. Hüppasime seal üles alla lauale ja imiteerisime liiva peal lainetes olekut. Lõpuks saime ka lainetesse. Sain mõned korrad ikka kaldale välja sõidetud ja kui uhke siis oli tunne. Sain ka selgeks selle, et kui tahaks barrelis sõita, peab mitu aastat trenni tegema.
Meeveini mekkimine VIP-ide kombel
Järgmine päev sõitsime ringi Ville-ga, kes nüüd Gold Coastil töötab. Villega sain tuttavaks kui Mackays pakki viisin ja paki peal olevat nime lugedes kuuldavalt valju häälega ütlesin, “krt, see on küll Eesti nimi”. Plaanid olid suured, kuid jõudsime plaanitud kohtadest vaid Botanical Gardenisse, sest ühe rahvuspargi poole teel olles, mis kaugel mägede taga, otsustasime poolel teel alla tulla, bensu ei paistnud olevat piisavalt ja varasem kogemus mägede vahel bensuta tee peale jäämisega olemas. 🙂
Ühte veinitehasesse põikasime sisse. Ütlesime, et Eestist, peremees kohe organiseeris asiaadist teenindaja meile vedama degusteerimiseks erinevaid meeveine ette. Polnud elus enne midagi kuulnudki meeveinist, seega väga põnev. Päris lahke olemine oli, VIP degusteerimine pandi käima, midagi maksma ei pidanud.
Järgmine päev rentisin ise surfilaua, möllasin ja mässasin, hea trenn lainetes rabelemine, surfiks nimetada palju. Bäkkeris tagasi söögilaua taga juttu rääkides USA-st elurutiinist põgenenud naistega üks tüdruk kõrvaltlauast hakkas pärima kust ma tulen. Väänasin ja käänasin, siis lõpuks ikka avaldasin saladuse, “Estonia, but you don’t know where that is”, siis ta hakkas muga eesti keeles rääkima ja meil oli hea meel natuke omas keeles suhelda Elisaga. Elisa polnud 4 kuud eesti keeles rääkida saanud ja rääkis veidi pehmelt seda küll.
Põhja poole tagasi
Järgmine päev jätsin Surfers Paradise/Gold Coastiga hüvasti ja suundusin Brisbanest põhja poole Mooloolaba (Sunshine Coast) linnakesse, mis ka surfilinnana tuntud. See linn meeldis mulle rohkem kui Surfers Paradise Gold Coastil ja bäkker oli ka parem (õllet võis tuppa viia ja üldse kuidagi laid back olek). Seal sai võtta surfilaudu tasuta, seega õhtul tegime õlled ja otsustasime toakaaslasest saksa kuti Sigiga, et lähme hommikul surfile. Käisimegi, tund aega jälle mässatud, ei tulnud välja – sai liiga väike laud algajale, ei kandnud. Ja no loomulikult oli vaha laual vähe 😉 Kui oleks kalüpso, läheks kaugemale, kus laine veel murdunud pole, küll seal oleks lihtne. Eks järgmine surfitripp leiab selle endale.
Sigi tuli minuga autoga kaasa edasi, 50km põhja poole Noosa linna, kus leidsime talle bakkeri kus ta elama saaks jääda ja läksime surfama. Möllasin jälle lainetes, seekord oli laine kõrguseks 2,5m ehk mitte mingid lihtsad lained. Vahepeal tahtis hoovus viia mind ära kaldale kividesse, sai päris palju rabeletud ja paddletud. Rahvast oli väga palju, sest laine suur, võtsin liiga väikse laua jälle, no üldse ei kandnud, aga seda sain teada alles pärast. Kogemus aga olemas.
Jalutasime Sigiga tagasi ta bäkkerisse, õhtu juba käes, küsisin, kas voodikohti on tekkinud, selgus et oli. Otsustasin ka jääda. Bäkkeris oli pidu, pärast viidi meid taksoga linna ka, bäkkeri enda takso.
Tagasi varahommikul bäkkerisse jõudes selgus, et mu uksekaart ei toimi enam, toast koputuse peale öeldi, et kõik voodid on täis. Magasin siis autos, hommikul anti raha tagasi ja öeldi sorry, keegi keeras midagi vussi ja pani miski inimese mu voodisse mu asemele. Ütlesin no worries, happens, üldkasutatava dussi all puhtaks, pähklivõisai ja kohv peale, hääled kuldnoolele sisse ja edasi tagasiteele. Pidevalt oli magamispeatusi vaja teha, mida nagu öeldud, Austraalia soosib.
Town of 1770 ja ajaloo hõng
Jõudsin mõned tublid sajad kilomeetrid ära sõita kui suurelt maanteelt 50km kõrvale sõita jäi linn nimega 1770 – saanud selle nime selle järgi, et James Cook maabudes teist korda Austraaliasse, just sinna oma laevad parkis ja Queenslandi osariigile alus pandi, otsus tehtud, keerasin teelt maha. Ja see väidetavalt ka idakalda ainus koht Austraalias, kus saab näha päikseloojangut vee kohale. Jõudsin täpselt õigeks ajaks ja nägin.
See oli väga mõnusa väikelinna fiilinguga koht. Tõesti nagu aeg seisaks, tänavatel isegi lambid ei põlenud. Vahetus läheduses asuvas linnas Agnes Waters ka backpacker oli olemas, voodi meeldivalt vaid 22 dollarit, mitte väga kallis ja olin üllatuslikult kümneses toas ainuke inimene, väga vinge. Tegin söögiks kohalikust poest võetud kängurugrillvorste, kõrvale draakonivilja ja avokaadopastat. Jõhker aussi ikka. Avokaadopasta oli jõle lääge ja draakonivili ilus roosa, aga maitses nagu redis ilma kibeduseta. 🙂
Õhtul vahetasin lõpuks oma telefonil ekraani ära, vaatasin telekast Spidermani ja jõin ära pooliku veini, mis eilsest alles jäänud. Öösel kuulsin kisa, hommikul selgus, et olla kaklus olnud bäkkeris. Kui hakkasin end välja regama ja tänaval autot vaatama läksin, selgus, et keegi oli üritanud ka rehve tühjaks lasta, keerates korkidesse tikud sisse. Ju arvati, et olin üks kaklejaist. Üks rehv oli päris tühi, selle keerasin alt, jalutasin õla peal paarisaja meetri kaugusel tanklasse, pumpasin seal täis. Lähedale sõitis üks aussi kutt oma maasturiga, ajasime juttu, küsis, kust ma, ma juba kasutasin tuttavaks saanud fraasi, et Eestist, aga ta nagunii ei tea, kus see on. Tema, et teab küll, tal pruut Eestist kõrvalistmel. Läksin ütlesin siis viisakussõnumid sinises maasturis istunud eestlannale, kes vist küll arvas, et mingi päris kahtlane sell siin maikas, pumpab keset ei-kusagil mingit kaenlas toodud autoratast täis.
Rehvid täis pumbatud sõitsin viimased 560km mõne peatuspausiga Mackay-sse tagasi, kus majutasin end backpackerisse Gecko’s rest, et kogeda natuke ka bäkkerielu ja näha, kas seal rohkem infot liigub, tavaliselt liigub. Voodi neljases toas, luksusest asi kaugel. Ammu ammu tehtud viimane sanitaarremont, konditsioneer teeb lennuki häält, kõrvalvoodites lõunakorealane ja jaapanlane.
Kokkuvõttes läbi jahvatatud 2500 km, õnn, et auto pidas vastu. Minu austus nendele, kes on teinud päriselt ülevalt alla või vasakult paremale tripi läbi – vahemaad on ikka tõesti pikad. Siin marsruut, 1100km alla, 1100 üles. Mõned kõrvalepõiked põhiteelt siis ka lisandusid. Suure kaardi peal tundub ikka eriti mõttetu trip, tõtt öelda 🙂 Kuna see on edasi-tagasi, siis reaalselt oleks jõudnud välja ehk alla Sydney-sse ühe otsa puhul. Teiseks ütle seda pangakaardile, mis igas tanklas aktiivselt välkus, et mõttetu tripp. Õnneks bensin on paar grammi odavam kui Eestis 🙂
Järgmine kord kui Noosas jälle surfimas, võiks pilti ka muidugi teha 🙂 Aga mõned nendest vähestest kaamerasähvatustest on siin:
Andestust kvaliteedi pärast. Minu fantastilist pilti tegev Nokia Lumia 800 oli reisi ajaks puruks kukkunud ja pilte sai tehtud kiirkorras soetatud Huawei kõige soodsamaga, mis suutis WIFI hotspoti teha. 🙂 No worries!