Vimasest postitusest möödas 6 nädalat ja selle jooksul on antud tööle minna. Pole vähe hetki olnud, kus tahtnuks käega lüüa ja Solomoni saartele ära sõita, ent kes kannatab, see kaua elab, teadagi.
Palga laekumise venimine
Vahepeal oli ärevat aega, kus töö tehtud, ent töötasu selle eest jõudis 4 nädalat hiljem kohale kui pidi. Kannatlikkuse test. Õnneks jäädi võlgu ainult 50 senti. Kõik OK kokkuvõttes.
Ikka vean pakke veel
Tänaseks päevaks olen kohale viinud umbes 7000 pakki. Töö käigus lõhkunud ära ühe veinipudeli ja tagurdanud bussiga posti otsa (tagatuli katki). Sokke nõeludes (sest tossud kantud nii ära, et sokk käib asfaltile), vaid ühte põrandal oleva madratsiga tuba rentides ja vaid hädavajalikku eluks ostes elab ära. Piinlik on basseini pärast tagahoovis, see ei ole eriti säästlik ja tegelikult maja on ka liiga kena kus elame. Liiga luksuslik backerielu jaoks, sest muust ei räägita hetkel kui majanduslangus ja kaevandusbuumi lõhkemine. Tuleks kokkuhoidlik olla. Tehaseid suletakse, inimesi koondatakse ja uudised on seda täis kui just peaminister Abbotit ei materdata. See osa Austraaliast on nüüdseks igatahes nähtud. Töötuks jäämine ei tähenda kohalikele muidugi eriti midagi hullu, töötu abiraha saavad nad 900 dollarit iga kahe nädala tagant tsirka, et ära elavad igal juhul.
On aeg lennanud linnutiivul ja tööd tehtud mehemoodi (mitte nii kui Vass muidugi, kes teeb kahe mehe moodi). Mõtlen ise, et 12h tööpäevad on head. See on nagu tsükliõpe – teed intensiivselt tööd ja siis jällegi mõne aja pärast puhkad intensiivselt, mitte ei tee üht ja teist poole vinnaga korraga.
Sain uue firma alla, teise bussi ja uued piirkonnad. Buss oli sõitnud ainult 27000 km, aga salongi polnud kordagi koristatud. Nägin vaeva, et sellele ilu sisse tagasi puhuda. Esimestel päevadel mõtlesin, aitab, löön käega, piirkonnad segased ja raha tuleb raskelt. Kannatasin nädalat kaks ära, piirkonnad selged ja töö ok.
Austraalia “Teeme ära” koristuspäev
Liitusin Cleanup Australia koristuspäevaga. Koristasime Mackay Harbouri ümbrust umbes 10-pealise seltskonnaga. Meid jagati paaridesse ja kaaslaseks sai Uus-Meremaalt pärit viiekümnendates Shirley.
Tema lugu oli selline, et hiliskahekümnendates läks lahku oma mehest, oma poja isast. Sellest edasi keskendus ta ainult endale ja eluõnne otsimisele endas. Oli elanud suhteliselt liikuvat elu, teinud üht ja teist tööd, nüüd töötas kaevanduses managerina ja ajas raha kokku, nagu ta ise ütles, kuid endiselt tegeles eneseotsingutega. Rebisin, et mul pole ka siis lootustki nii pea endas selgusele jõuda kui temagi pole sealt tsoonist väljas veel. Koristasime kokku 3 tundi ja aeg lendas, sest jutt klappis meil temaga. Rääkisime elust ja elus tehtavatest valikutest. Vahel ongi elu teemadel kõige parem võõraga rääkida, et saada kinnitust, et võõras inimene kusagilt kaugelt Uus-Meremaalt mõtleb mõnda asja samamoodi nagu ise. Jõudsime järeldusele, et olgu mis on, parim hetkede meeldejätja on lõhn ning kui paned tähele lõhna tunda, eladki hetkes. Vahetasime kontaktid ja Shirley väitis, et sai vestlusest ja minu valikutest elus inspiratsiooni juurde teha enda elus ka veel tegemata asjad ära.
Järgnes grillipidu, sõime grillvorsti saiaviilu vahel grillsibulaga (aussi stiil). Üks Martina rääkis, et ostsid just mehega maatüki kuhu lähevad linnast ära elama. Sellise maatüki, kus väike jõeke koos kivise kosega voolab läbi – no põhimõtteliselt unistuste maatükk. Tüdrukule peale vaadates poleks arvanud, et temasugune soovib ära maale minna metsa elama, kus ei levi ei elektrit. Leppisime kokku, et kui tal wwoofingu ettepanekuid tekib, annab mulle sellest teada. Pärast saatis mulle SMS-i, et uuris välja, et Eesti pidada olema riike, kus ühe elaniku kohta on kõige rohkem Hummereid. Ütlesin, et nii on ja Hummer on meil prioriteet. Seepeale käis Facebooki uudisvoost läbi Maatüdruku video youtubes, mispeale mõtlesin, et korralik maaelu on ikka üks õige asi.
Kohalikud inimesed
Olen siin rääkinud pakke viies võibolla viiesaja kohalikuga. Maailm on kirju. Näha nii paljusid tegelasi oma erinevates vormides on päris maailmapilti avardav. Kui siit midagi õppida, siis kaastundlikkust ja enesekontrolli nendeks eelarvamuste juhtudeks. Eks suhteliselt konkreetselt küsin paljudelt ka küsimusi, tagasi ei hoia – püha üritus kätte antud hetkest viimast võtta. Keda siis kohatud?
- – mees ilma ninata (plaaster kattis nina auku)
- – mees, kellel õuna suurune kasvaja pea küljes (korra oli lasknud juba eemaldada, kasvanud tagasi)
- – ratastoolis õbluke naine, kes tellis raamatuid ja oli eluga rahul
- – ratastoolis hiiglane, kes vaevaga suutis allkirja anda ja perekonnanimi oli Love ja ise rebis nalja selle üle
- – vanem tore naisterahvas, kes koos mehega noorena võttis asjad selga ja rändas, sealhulgas rääkis häid kogemusi Tallinnast
- – hügieeni poolest mittehiilgav habemik majast, kus uksest akendest jõhkrat lehka levis (detailsemalt räägiks ehk sellest mõnel lõkkeõhtul neljanda õlle kõrvale)
- – otsekohene rassist, kes arvas, et work and travel rändurid on põhjus, miks tema poeg on töötu
- – mees, kes võtnud kuskilt (Filipiinidelt) endale naise, endal majaümbrus korrast ära ja asjad ligadi logadi – laiskus ja mugavus kaugele paista
- – käterätikus naisi, kes just duši alt tulnud ja ise küllalt elevil selle pärast
- – pargis lõunat tehes rääkisin vanahärraga, kes saabus Mackaysse 300km kauguselt linnast noorena ja polnud oma elu jooksul rohke mitte kusagil käinud!, nüüd pensionil ja naudib pargis lõunaid
- – öövahetuse tööline, kes lõi ukse nina all kinni ja head ööd karjus (äratasin ta keset päevaund üles)
- – puidutöökoja mees, kes tegi korraliku demo oma tööst, milleks voolida puust päris kenasid kausse ja kutsus tööd õppima ja liituma
- – Robert Williams, kes tellis padruneid ja kutsus laskma – vibu või relva
- – Michael Knight
- – Catherine Jones
- – soome daamid, kes 40 aastat juba Austraalias elanud, aga ikka rääkisid nagu Häkkinen, muig (ühe nimi oli Hämäläinen, teise nime ei mäleta)
- – eesti kutid ühes majas – algul küsisin, et see ju Soome nimi, siis ta vastu, et jep, ongi Soomest, ma siis, et ma Eestist, ta siis, et tegelt nad ka – kokkusattumus taaskord.
Päikese mõju nahale
Ei saa jätta mainimata vanainimeste käsivarte nahka, mis on aastakümneid päikse käes praadinud ja näeb välja üpris hull. See lihtsalt tõmbab silma peale. UV-indeks on pidevalt siin High või Extreme (raadiost öeldakse), ei imesta, vaadates autodelt kooruvat lakki on ilmselge, et see on siin midagi muud kui kodus Eestis, kus võid terve päeva väljas olla ja saad kerge punetuse nahale, siin oled päikse all ja hakkab kohe kipitama. Esimestel siinoleku päevadel ei saanud üldse kohalikest aru, miks päikse eest peidavad. Täna tõmbasin põhimõtteliselt esimest korda särgi seljast ja pooleks tunniks päikse kätte, nüüd helendan siin punakat tooni.
Kellega koos elan?
David (torumees) – Jess (loomaarst), aussi paar.
Andrew (kaevanduses) – Samantha (õpib juuksuriks), Iiri paar.
Mark (kaevanduses), poissmees, kellele kõik üritavad naist leida.
Kõik on 24-25 aastased. Iiri paar sõidab üsna tihti 12 tunniseid sõite Sunshine Coasti, kus tüdruku kool on. Kutt sõidab kuna tüdruk üksi ei taha-julge. Kaevanduse mehed on pidevalt ära, neid näeb päris harva ja kui neil päev vaba, teevad õllet ja mängivad PlayStationit. Õllega on siin lugu nii – ühekaupa ostes umbes 3.50 tükk, kasti kaupa ostes umbes 1.50 tükk – nagu Tallinki laevas. Pubis on klaasid 330ml ja 250ml, mitte, et sinna tihti satuks, aga lihtsalt – väikesed klaasid on ja kui satub, peab tihti ostma.
Suitsuruumi asemel on maja köök, kus toimub elu ja infovahetus. Tervislik toitumine ja gluteeni- ning suhkruvaba elu on moes, sealhulgas juicing (juicingu masinaga, mille aussie David just hiljuti soetas). Juicing ehk juurviljadest ja puuviljadest toormahla pressimine pidada olema nii kõva asi, et ravib kõiki haigusi. Täna tegin porgandi-selleri-brokkoli segu. Halba miksi pole veel teinud (brokkoli teeb küll kibedaks saadud mahla, aga seda tervislikum tundub). Muidu on palju erinevaid häid mikse, mida teha, fantaasia on piiriks. Tõusev trend.
Eestit tutvustades jäänud truuks kolmele pidepunktile: saslõkk-grillkultuur, (suitsu)saun ja laulupidu. Aussi noorpaar tahab väga Eestit külastada. Kõik arvavad, et kust ma tulen, seal on alati külm, pime ja lumine. Pole midagi imestada, ise arvasin, et Austraalia on täis ämblikke, madusid ja skorpione igal sammul. Seni näinud 1 madu ja 1 ämblikut.
Kohalikud kõvasti laimavat Mackay-d ja mina pean neid alati selles veenma, et Mackay on ok koht. Koha määravad ikkagi inimesed, kõige muu võlu kestab ainult mõned hetked. Üldiselt aussid on ikkagi veidrad mu arust, ei muretse üldse, ei tee suuri plaane, räägivad tööst ja aastapalgast, ettevõtlusest pole keegi midagi maininud. Harjumatu.
Arsti juures
Vean pakke ka nahakliinikusse ja kuna ükspäev hakkas huule peal väke sünnimärk valutama, panin kontrolliks kirja. Arst võttis vastu, käis aparaadiga kõik märgid üle, see võttis 10 minutit ja seejärel kiitis mu musklit, näitas Google kaardilt kus ta noorena kõik ringi rändas Euroopas ja andis nõu, kuidas permanendiks jääda ja aussi naisi ära rääkida (ma ei küsinud midagi, lihtsalt ise rääkis). Viisaka patsiendina kuulasin sessiooni ära ja nagu naksti maksin 95 dollarit selle paketi ja teadmise eest, et kõik sünnimärgid OK.
Rannavolle
Vedasin pakke ka rannavolleplatsile, kus 4 väljakut rajatud palmide-eukalüptide vahele. Mulle määrati seal siis ka partner, tüdruk Jo, kellega nüüd iga neljapäev peame lahingut loosis vastaseks sattunud paariga. Praeguseks peetud 2 mängu, mõlemad saanud kaela, ent juba hakkab välja tulema. Kuna jalgpallitrenni pole veel leidnud, teen, mis käepärane on. Korra hind on 11 dollarit. Simon, kes on koha eestvedaja, on väga sõbralik ja alati uurib, kuidas mul läks ja kas kõik sobib. Paar korda veel, siis äkki isegi saab hakkama juba nii, et ise ka rahul oleks. Võrguplatsi kõrval on ka bassein, et saab pärast mängu läbi hüpata. Meie maja bassein läks roheliseks, sest mõned lehed ja vihm sadasid sisse ja seal läks elu käima. Pool guy peab tulema ja keemiat panema, siis läheb jälle siniseks.
Kõik selleks korraks, tagasi tööle. Kes Eestist luges, kaunist kevadet sinna!
