Kiiruspiirangud võiks arvestada juhi sõiduoskuseid

Maanteeamet ja Politsei- ja Piirivalveamet on algatanud kampaania “Kiiruseületaja on võimalik elundidoonor“, et kutsuda kiiruseületajaid, kellele piirkiiruse ületamine on eluviis, korrale.

Kes sõidab 90-ga?

Üks normaalne kaine heas füüsilises vormis ja hea tervise juures kodanik tehniliselt maanteekõlblikuks tunnistatud uuemapoolse sõidukiga ja normidele vastavate rehvidega sõidab mitte alati, aga hea nähtavusega sirgel kuival ristumisteta teelõigul 90 alas 100-ga ja ei pea ennast kriminaaliks ega riskigrupiks.

Vastupidi, see kodanik jääb roolis uniseks või hakkab tegelema kõrvaliste tegevustega kui on sunnitud sirgel kuival teelõigul oma korraliku ja heade juhiabilisadega sõiduautoga sõitma 90-ga. Tean vähemalt ühte sellist inimest.

Liiklusõnnetuste statistika järgi sellele kirjeldusele vastavat kodanikku vastavates hea nähtavusega oludes õnnetuse põhjustajana leidub vähe, aga seadus ahistab teda võrdselt õnnetusi põhjustavate liiklusidiootidega (joobes juhid, mobiiltelefoni roolis kasutajad, slikkidega kaskadöörid, riskikäitujad/enesetapjad). Ka Maanteeamet ei aita ta represseeritust vähendada, kui võib nii öelda, olles minimaalselt kasutanud ära Liiklusseaduse §15 lg 2 õigust tõsta piirkiirust selleks soodsates kohtades. Olles sõitnud sadu tuhandeid kilomeetreid Eesti teedel julgen väita, et neid kohti on rohkem kui Tallinnast väljuvad suured maanteed.

William J. H. Boetchker ütles (mida ekslikult omistatakse Abe Lincolnile), et sa ei aita nõrku kui pitsitad tugevaid. On arusaadav, et kampaania eesmärk on sihtida just neid, kes on riskigrupp ja kes ka mittesobilikes kohtades kiirust ületavad. Idiooti seadusega targaks ei tee ja kui ta 50km/h alas 115km/h sõidab olles eelnevalt hävitanud pudeli viskit, nagu üks liiklusaasta kokkuvõtte markantne näide toodud oli, algab probleem ikkagi kusagilt mujalt. Siiski selle kampaania raames tasuks üle vaadata ka kohad, kus ja kes võiks tegelikult kiiremini sõita.

Tugevamatele juhtidele paremad reeglid

Kui saaks nüüd erinevad B kategooria tasemed (vastavalt kõrgemate kiiruspiirangutega) ja lisanduva uue juhi tasemekoolituste süsteemi, kus õpetatakse autojuhte autoga toime tulema liiklussituatsioonis (intensiivkoolitusena kiirusel 100km/h ja rohkem külglibisemised, äkkpidurdused, ümberpõiked) – lisaks aeglasele põdrast ümberpõikamisele, mida täna libedakoolitusena tuntakse – ja selle läbinule väljastataks õigus teatud oludes sõita vastutustundlikult ka oma valitud kõrgema sõidukiirusega (välistades riskikäitumist), isiklikult allkirjastaks organidoonorluse nõusoleku küll, kui sellise täiendava auto juhtimisõigust tõendava kategooria juurde saaks.

Kes veel organidoonoriks võiks vabatahtlikult hakata?

Organidoonoriks võiks registreerida end kõik mopeedauto omanikud, kes sellega maanteele sõitma tulevad. Enamus kordadest kui ma sellisest kärust mööda sõidan, on ohtlikud. Miks küll on selline seaduse vastu võetud, et mopeed võib olla neljarattaline kuni 425 kilogrammi kaaluv sõiduk, milles ei pea kandma kiivrit, kui tal on kolm või neli ratast ja katus, kuid mille võimsus on ainult kuni 6kW ja mille maksimaalne kiirus on 45km/h ja millega võib tulla sõiduteele autodele jalgu. Liiklusseaduse järgi võivad need kui mopeedid veel ühel sõidurajal kõrvutigi sõita. See ei ole päris hästi läbi mõeldud.

Hiljuti lisatud