Pakivedu ja pühadeseiklused

Ahoi sõber ja head uut aastat! Loodan, et tuli suure mürtsuga see 2014.

Tänaseks mul oldud Mackays kolm nädalat ja kulleriamet käpas. Töötame AusPost-i contractori contractorina ehk alltöövõtja alltöövõtjad, maja ees seisab 2 valget bussi iga õhtu meil seega.

Siin on selgeks saanud, et mul pole mitte kui midagi külma talve vastu 😀 Hetkel on kuumalaine käsil. Kuuma leevenduseks on ainult auto konditsioneer, päeva jooksul joodavad 5l vett (pressid lihtsalt sisse, sest nahk on päev läbi märg, vaja tankida). Nautige talve ja teadke, troopikas on raske 🙂

 

Pakivedu

Hommikul suurtes konteinerites tulevad pakid postikeskusse, seal sorteerime need nii, et igaüks saab oma piirkonna omad, siis käsiskänneriga võtan need vastu postifirmalt, laadin autosse ja sõidan laiali jagama.

Jõulud nagu selgus on pakiveonduses hullumaja aeg, mul veel tänavad polnud selged, sõitsin kaardi järgi, kõik oma kolm esimest iseseisvat päeva kestsid ajaliselt 14-16h. Kui tavaliselt vedu lõpetatakse kella 14-15 ajal, siis mina sain maha ilmselt rekordiga, et kell 20.45 viisin viimase paki, kottpimedas juba. Kui ütlesin, “sorry for delivering so late” öeldi vastu “no worries, I feel sorry for you”.  Inimesed on üldiselt sõbralikud. Päeva jooksul vaja vedada umbes 200 pakki. Õhtul kuuled ja näed peas ainult tänavanimesid.

Selle aja jooksul nähtud ka hulgaliselt seda, kuidas inimesed siin linnas elavad. On jõukureid ja villasid, on väga lihtsaid ja ka korrast ära maju, äärmusest äärmusse. Tiir lõpeb mul alati vanadekodus, kus üks härra on eriti populaarne, iga päev saab paki. Seal üks õhtu vanakesed lasid viskit ja nähes, et jooksuga viisin pakke, küsisid, milleks ma treenin, ütlesin, et maratoni aga muidu olen jalgpallur, need siis, et tahad mees olla, õpi kriketit mängima. Sellest mängust pole ma veel aru saanud.

Pakkide puhul on kolme sorti pakke, “safe drop” ehk jätta maja ukse juurde või postkasti, teised, mis tuleb skänneriga skännida ja siis safedroppida ja kolmandad, mille kätteandmisel tuleb võtta skännerisse ka allkiri paki vastuvõtjalt. Need võtavad kõige rohkem aega ja on muidu pidurid, sest kui allkirja ei saa, tuleb pakk viia tagasi postikeskusse. On ka selliseid juhtumeid, kus lihtsalt koera tõttu ei saa aeda sisse ja lasedki jälle kaardi postkasti, et teile on pakk, ootab teid postikeskuses. Üritab mitte üle paari minuti paki kohta kulutada, tasu on tüki pealt.

Seiklust sekka – jõulupüha ringreis

Jõuludega saabus viis päeva järjest vaba, siin on jõululaupäev 25. kuupäeval.

WP_005359

Teise Eesti maja rahvaga tähistasime jõululaupäeva Eesti päeval, 24.dal, perenaine Nele lahkesti tegi verivorsti hapukapsa ja rosoljega, kõik oli imeline.

Käisime ka Blacks Beach, Slade Point viewpoint ja Eungella rahvuspargis vaadet nautimas. Eungella on 80km sõit Mackay-st. Umbes 60km Mackayst oli viimane tankla, siis oli silt no gas beyond this point. Aga ka see viimane tankla oli kinni, jõulud. Ok, auto omanik Tim arvas, et kütusest jätkub. Viimased 7-8km oli aga ülijärsku tõusu, mispeale kütusekulu näidik 3,5l mootoriga mitsul hüppas 45-50l/100km peale. Häälteenamus otsustas, et sõidame üles igal juhul kui juba siiani tuldud ja alla ei anna.

Blacks beachilt leidsin selle kivi, millega varbaid hõõruda

Ülesse jõudes oligi näidik nullis.

Vaade, mis oli imeline alla orule, imetletud, veeresime alla külla tagasi, kus olnud külas algas kütusejaht. Õnnestus leida tädi, kes lahkelt lubas meil oma autost voolikuga imeda kütust, ajas ka rohkem kallaku peale auto, imesime, ise bensiinised üleni (eriti vapper oli Sven, kes maitses ohtralt bensiini), aga midagi eriti kätte ei saanud. Mõtlesime, et kuhu jõuluõhtuks külla maandume, kuumust üle 30 kraadi. Proua tõi vett ja limonaadi, et suid loputada. Ühest majast õnnestus õnneks leida habemik tsiklimees, kes lubas oma 20l lisapaagist lahkelt 10l ära meil valada endale ja ei soovinud midagi vastu. Hämmelduses sai võetud suund koju, tee peal noppisime ka mangosid. No worries.

Jõulupidu möödus basseinipeo stiilis. Majaomanik kutsus kohale omad tuttavad ja meiegi saime osa peost, oleme siin nagu omad. Ma hilinesin kuna käisin ringreisil, aga mulle kingiti täispuhutav kalapoeg Nemo, mis läks kohe käiku.

Natuke troopilisemat juttu

Sai käidud kohas nagu Mackay Laguna, mis on linna sisse ehitatud kümblusbassein. Hea koht, pesta saab ja keha kergendada (backerite meelispaik). Sõnu pole vaja lisada, silm puhkas.

Ja maasikaks tordil on Finchattonis kose all ujumas käik. Selleks tuli sõita 60km, seejärel 2km kõndida läbi džungli, mis oli omaette elamus. Kohale jõudes oli keegi just enda pea seal vastu kivi veriseks löönud ja rahvas jooksis laiali, aga ikkagi oli väga palju rahvast metsa sees oleva kose kohta.

WP_005469Ja lõpetuseks see rõõmuhetk, kui ostsime mangosid tee äärest, mis olid hinnaga 5$ 8tk ning siis leidsime mangopuu metsast. Alati on hea meel, kui sattuda mangopuu juurde, aga seekord oli eriti rohkelt õnne, sest need olid hiigelmangod. Kaasas oli nagu ikka ka basseinipuhastuse võrk, mis noppimiseks sobis.

Sellest kohe video:

 

Uus aasta tuli 8 tundi enne kui Eestis, tore oli kodumaale tervitusi saata. Mind intervjueeris ka kohalik Kanal7 telekanal, peaksin olema millalgi ka telekas siin – 5 minutit kuulsust Mackay pakikullerile.

Täna on 1. jaanuar. Siin juba linnas käidud (majaomanik Adrian esines jälle ja käisime taas Karma pubis teda vaatamas), juba ärkasime ja on palav, Eestis veel pidu käib.

Head uut aastat ning täitugu soovid!

Hiljuti lisatud