Aussie day Airlie Beachil, elu Mackays

Veebruar käes, ahoi. Mis vahepeal toimunud on? Alustaks sellest, et üks hommik oli imelik, pillasin oma Nokia maha ja see läks puruks, siis loksutasin termost nii, et mu kakaod oli seinad ja ma ise täis (ei pannud sulgurit kinni peal). Oomenid, mõtlesin, tuleb muutusi tervitada. Viimased päevad olnud telefonita ja netita.

Pakivedu ehk “Helloo, parceeel!”

Eestlaste asjalikkuse ja tubliduse mainele omalt poolt viisakas lisa antud. Tervitades tööpäeva jooksul olenevalt pakikogusest 30-70 inimest, õnnestunud ka Eestit ja tema asukohta mittetahtlikult reklaamida – aussid ei pea üldse paljuks pärida, kust mu aktsent pärit.  Mõnega ajanud 15 minutit juttu tema koduuksel. Küsitakse, kust olen, vahel ütlen naljaga, et ma Hiinast – jäävad korra mõtlikult vaatama, siis naeravad. 🙂

Tihti räägime ilmast. Kui on kuum, tunnevad nad kaasa, et küll mul on raske (nemad on toas konditsioneerijahedas), siis saan öelda, it’s okay, could be worse, could be raining. Kui on aga vihmasadu ja olen läbimärg, tunnevad nad kaasa ütlen, et it’s ok, could be worse, could be hot! Üks ütles, et teie olete ikka vaprad mehed, toote asjad kohale läbi rahe ja tule ka ilmselt (kui siin tsükloni ajal tilkuvatena deliverdasime), nagu kohalikud kangelased. Üks ütles, et mu lemmikmees on jälle kohal. Üsna toetavad on nad, aga töö ju tegelikult ei ole raske, toas aknast välja vaadates võib muidugi tunduda, nagu iga teinegi asi, kui ise väljas ei ole ja ringi ei mölla.

Tegin ka parandusettepaneku tööprotsessi, millest oldi vaimustunud, siis kui läks rakendamiseks, vaimustus läks üle ja mindi “vana hea” stiiliga edasi. Tüüpiline. Et midagi muudetaks, peab midagi olema totaalselt paigast ära – kaose teooria.

Tere määrab vestluse noodi

Kuna võimalus on, olen eksperimenteerinud erinevate tervitusmeetoditega. Tervitusel on suur mõju kogu vestluse käigule. Näiteks kui ütlen, et “Tere NIMI, teile on pakk”, vahepeal suisa ilma tereta, ja kiiruga võtan allkirja, ongi vestlus külm ja head aega ka külm. Kui aga ütlen, “Tere NIMI, kuidas käsi käib”, siis ta tänab ja ütleb, et hästi, aga mul, ja mina tänan vastu ja et ka hästi ja siis hakkame pakist rääkima, selliselt tehtuna on ka head aega palju viisakam ja sõbralikum ja kogu kogemus mõlemale poolele parem. Viisakus saab sulle osaks kui oled ise sellele avatud. Üritan üldiselt kui ei ole palju tööd kasutadagi seda viisakamat versiooni ja veidi tühjast tähjast (ilmast – viimasel ajal tsüklonid) rääkida. Soovitan kasutada pikka tervitust igapäevaselt.

Orkaan

Pikalt hoiatati, et troopiline tsüklon on tulekul ja varuge toitu ja patareisid ja raadio. Sai interaktiivselt jälgida tsükloni liikumist ja ka Mackay oli hoiatuse alas. Oli 1 kategooria tsüklon, mis paisus 2 kategooria omaks. Kahjustused olid väikesed, minu marsruudile jäi ainult murdunud puid ja oksi, isegi üleujutusi mitte kuigi teises linna otsas neid oli. Tegin eelnevalt õhtuse merekontrolli, et kas peaks kohvri põrandalt kappi tõstma vee kartuses.

 

Austraalia päev (nagu jaanipäev) Airlie Beachil

Vass ja Marta käisid suurel korallrahul snorgeldamas, selle peale võtsin üks nädalavahetus, täpsemalt Austraalia päeva nädalavahetus, kus ka esmaspäev oli vaba, ja sõitsin Airlie Beachi, et oma silmaga oludega tutvuda (sealt need maailmakaunite Whitsunday saarte tuurid alguse saavad). Plaanis oli rahulik bussitripp.

Esimene öö bussis jättis kogenematule rännumehele higise maigu – pole kaasas putukavõrke ustele ja uksed kinni magada bussis ei õnnestunud – liiga kuum, scheisse. Magamiskoht oli küll võrratu salajane rand, kuhu pärast kohaliku ööeluga tutvumist sai liigutud ja  mille olemasolu info levis suusõnaliselt bäkkerite vahel (sest linnas cämpida ei või, saab trahvi). Hommikune jalutuskäik seal oli eriti virgutav ja creek-is end loputades tuli värskus kiirelt (silm ja vaim oli lahti, et krokodille poleks). Üldiselt rännumehe elu toetavaid objekte on ka linnas saadaval (avalikud käimlad ja duššid, avalikud grillid, katusega istumiskohad) ja seal oli ikka ka rahvast, kellega maailmaasju diskuteerida, nagu sai tehtud.

Rändajad sulanduvad üheks backpackeris

Teiseks ööks võtsin voodi backpackerisse, kümnesesse tuppa, et ikka välja magada. Aga magati vähe. Voodikoht 18AUD, see oli ka kogu raha, mis sel õhtul kulus – toidu ja joogivarud reisi jaoks olid piisavad, et terve tuba sai seekord mu lahkuse osaliseks. Oli Austraalia päeva õhtu, oma toa seltskonnaga tähistasime ja tuli ka kõrvaltubadest lisa. Väljas kallas ja seetõttu olid kõik varjualused rahvast pungil ja igalt poolt kõlas “aussie-aussie-aussie, oy-oy-oy” ehk rahvuspäeva hüüd. Ei saa üle ega ümber, võrdleksin seda Eesti Jaanipäevaga miinus lõkked. Boonusena kõrvalbäkkeris Nomad’sis oli tasuta barbeque, kus käisime ööga korda kaks keha kinnitamas. Pole paha, kulupool ei kasvanud, ent pidu sai parem kui tahta oskaks. Midagi on siin igatahes hästi mõjunud, sest vanuselt arvatakse, et olen 23-24a vana. Ega tunnegi pole vanem, aga pass ajab oma rida. Suvel on 30 juubel, tähistan 25-ndat. Kõik on oodatud, Lüllemäe Viievõistlusele muidugi. 🙂

Backpackeri (majutusasutus) laadses kohas elamise kohta on öelda ainult häid sõnu. Ennekõike on see infoallikas. Kohene sõbrunemine inimestega ja terve õhtu entusiastlikke avameelseid jutuajamisi. Prussakaid ei pane tähele või muuseas lased nipsuga minema. Järgmine hommik minnakse igaüks omas suunas ja ilmselt kunagi enam ei kohtuta. Seal olles on selline spetsiifiline kommuunitunne ja omalaadne fiiling – kes seal elanud või olnud, teab, millest räägin.

Huvitav info, mis kusagilt meelde jäi, et kadakad on harulduseks muutumas (ja ginn muutub sellest kallimaks). Eestis vaja kadakaid istutada.

 

Teemaväliselt lisaks, et Mackay backpackeris käisin ühe korra ja seal juttu tehes sain teada, et ühed eestlased elavad seal. Läksin kohe ukse taha ja selgus, et inimesed, kellega ühes mere teemalises pulmas koos isegi käinud mitte väga ammu. Vaat kus tiiruga saab kokku teiselpool maakera. 

Tööauto hooldusest

Auto sain krigisevate piduritega, läbi akuga, millega jäin korra tee peale, ja sileda jooksu rehvidega ühel poolel. Tuli näha kurja vaeva ja ülemuste veenmist, et masin vajab hooldust (ja läbi raskuste sai ka kõik korda lõpuks) 🙂 Ettepanek kõigile transpordiga tegelejatele, hoidke oma masinapark korras, et ennetada tööseisakuid. Hiljem probleemidega tegelemine tähendab suuremat kulu kui õigeaegne ja korrektne hooldus. Rääkimata veokijuhi motivatsioonist 🙂 Ok, märjal ringteel sileda rehvi tõttu külg ette läheb on fun ja drift, aga kui see maanteel juhtuma peaks, siis mitte.

 

 

Töö kohapealt võib öelda, on saabunud vilumus. Tänavad on selged ja suhtkoht ilma kaardita saab sõidetud. Tervitused kõigile pakikulleritele siinkohal. See on amet omade heade ja veadega, aga aus amet. Inimesed, kui saadate pakki, siis:

1. ärge kleepige kinni paki tugevduseks mõeldud teibiga ära rebitavaid triipkoodi osi (need on mõeldud ära rebimiseks)
2. kirjutage maja number ja tänav palun viisakalt ja loetavalt, muidu saate paki tagasi
3. telli pakk kodusele aadressile vaid siis kui plaanid ise kogu aeg kodus olla (või keegi on) – mul on paar kroonilist selli, kes tellivad koju ja ennast pole seal, tüütu 🙂

Kui on pisemad päevad, suudan ka oma veebidel silma peal hoida, üldjuhul aga pärast tööpäeva söök, raamat ja uni.

Uus elukoht iirlastega

Jõudis ootamatult kätte hetk, kus tuli Evan streetilt ära kolida. Põhjuseks, et Vassi meeskonda oli vaja uut meest ja Vass kutsus veel ühe oma sõbra. Otsustasime, et ka tema väärib sarnast sisseelamisperioodi, nagu Vass mulle tegi (Vass on üldse üks äärmiselt muhe sell, kes teda teab, see teab), ja leian endale uue elukoha. Helistatud mitmesse, kohal käidud kahes. Viimane sobis, maja jagamine iirlastega, noored ja toredad. Natuke kõrgem rent, kuid usun, et hinda väärt.

Ei muud kui et algab uus töönädal uues elukohas Crispin Drive, Mount Pleasant, Mackay. Täna õhtujooksu ajal tundus Mount Pleasant üpriski pleasant. 🙂

Ps, kui teinekord üleväsimusest und ei tule, klaas punast veini ja raamat. Works a charm.

😉

 

Hiljuti lisatud